Kassiomanikud teavad, et liivakasti vältimine on üks sagedasemaid ja frustreerivamaid probleeme, millega kodus kokku puututakse. Uuringud näitavad, et see on ka üks peamisi põhjuseid, miks kasse varjupaikadesse loovutatakse. Hea uudis on see, et enamikul juhtudel on probleemil selge põhjus – ja ka lahendus.
Esimene samm: välista terviseprobleemid
Kui seni korralikult liivakasti kasutanud kass hakkab järsku mujale urineerima, tasub esimese asjana pöörduda loomaarsti poole. Põiepõletik, kuseteede infektsioonid ja neeruprobleemid on kassidel üllatavalt levinud ning valulik urineerimine paneb looma liivakasti valuga seostama.
Tervisehäda tunnuseks on sage ja väikeste kogustena urineerimine, häälitsemine tualetis käies või veri uriinis. Sellisel juhul ei aita ükski käitumuslik nipp – kõigepealt tuleb ravida haigus.
Puhtus on kassi jaoks põhimõtteline küsimus
Kassi haistmismeel on inimese omast kordades teravam. Kast, mis inimese jaoks lõhnab talutavalt, võib kassi jaoks olla väljakannatamatu. Küsitlused kassiomanike seas toovad kolme suurima murekohana välja liiva laialivalgumise, sagedase puhastamise vajaduse ja ebameeldiva lõhna – täpselt samad asjad häirivad ka kassi ennast.
Rusikareegel: roojakamakad ja uriiniklombid tuleks eemaldada vähemalt kord päevas ning kogu liiv vahetada ja kast pesta iga ühe kuni kahe nädala tagant. Pesemisel väldi tugevalõhnalisi puhastusvahendeid – tsitruse- või ammoniaagilõhn peletab kassi eemale.
Kast, asukoht ja liiv peavad kassile sobima
Sageli on süüdi hoopis varustus. Liiga väike kast, kõrge servaga kast vanemale kassile või kinnine kast, mis hoiab lõhnad sees – kõik need võivad olla põhjuseks, miks kass otsib alternatiivi vaipa või voodisse. Üldine soovitus on, et kassi liivakast peaks olema vähemalt poolteist korda kassi keha pikkune, et loom saaks seal vabalt ringi pöörata ja kaevata.
Asukoht on sama tähtis. Kast peaks asuma vaikses, kergesti ligipääsetavas kohas, eemal toidukausist ja mürarikastest kodumasinatest. Pesumasina kõrval asuv kast võib tsentrifuugimise ajal kassi eluks ajaks ära ehmatada. Mitme kassiga peres kehtib reegel: liivakaste peaks olema üks rohkem kui kasse.
Ka liivasort mängib rolli. Mõni kass ei talu teravate graanulitega või tugevalt lõhnastatud liiva – õrnade käppadega loomale võib jäme liiv olla lausa valus. Kui vahetasid hiljuti liivasorti ja probleemid algasid pärast seda, on põhjus tõenäoliselt selles.
Stress ja territoorium
Kassid on harjumuste loomad. Kolimine, uus pereliige, teine lemmikloom või isegi mööbli ümberpaigutamine võib tundlikuma kassi tasakaalust välja lüüa. Stressis kass võib märgistada territooriumi uriiniga, mis erineb tavalisest urineerimisest – märgistades pritsib kass väikese koguse vertikaalsele pinnale, saba püsti.
Kastreerimata isaskassid ja steriliseerimata emaskassid märgistavad territooriumi oluliselt sagedamini. Kui kass pole veel opereeritud, lahendab lõikus enamasti ka märgistamisprobleemi.
Mida kindlasti mitte teha
Kassi karistamine – nina õnnetuskohta surumine või kärkimine – ei anna kunagi soovitud tulemust. Kass ei seosta karistust valesse kohta urineerimisega, küll aga hakkab kartma omanikku ja peitma oma toimetusi veelgi hoolikamalt.
Selle asemel puhasta õnnetuskoht ensüümipõhise puhastusvahendiga, mis lagundab uriini lõhnamolekulid täielikult. Tavaline pesuaine jätab kassi ninale lõhnajälje alles ja loom naaseb samasse kohta uuesti.
Kannatlikkus tasub end ära. Kui terviseprobleemid on välistatud, kast on puhas, õiges kohas ja õige liivaga, naaseb valdav enamik kasse oma harjumuspärase tualeti juurde mõne nädala jooksul.